Borgeby messikülastus ja Rootsi reis 26.-28. juuni 2018


Esimene päev 26.juuni

Teisipäeva varahommikune lennujaam oli põllumeeste sigimist-sagimist täis, nimelt väljus 26. juunil lend Kopenhaagenisse koos 40 reisijaga, kelle sihtmärgiks oli külastada Rootsis Borgeby põllumajandusmessi. Reis sai teoks Scandagra Eesti ja Yara ettevõtmisel. Yara esindaja Marek Linnutaja ning meie poolt Mihkel Hang olid selle ettevõtmise eestvedajateks. Pärast maandumist Kastrup’i Lennujaama läks sõit Rootsi, Malmö suunas.

Lund´i külje all tegime esimese põllupeatuse, kerge kohv ja võileib kohapeal otse auto pagasnikust oli korralikuks virgutuseks eelseisvale päevale. Öö oli enamusel meist jäänud väga napiks, seega selline lihtne ja meeldivalt kosutav eine kulus kõigile ära. Esimese asjana jäi silma põlluservas asuv mustaks haritud riba, hiljem selgus, et see kattub meil oleva mitmeaastaste taimikutega põllu äärealaga ja on nii-öelda ökoloogiline riba, nagu kohalik agronoom ütles, et tegemist eelkõige bürokraatiaga.  ;-) 

Meid tervitas agronoom Carl-Magnus Olsson, kes on töötanud Yaras 10 aastat. Rootsis töötab Yara heaks kokku 15 inimest, kellest 3 agronoomi, lisaks on turunduse ja metsanduse inimesed. Põldkatsed viiakse läbi koostöös teiste organisatsioonidega. Saime teada, et Rootsis jagunevad õigused erinevate organisatsioonide vahel, nii kohalikule nõuandeteenistusele, kui ka ministeeriumile. Ühtegi aktsepteeritavat katset ei tee nt Yara üksinda, vaid enamasti käib koostöö erinevate organisatsioonide vahel. Vastava organisatsiooni all on 99% läbiviidavatest katsetest üle Rootsi. Samuti vastutab ka Borgeby põllumajandusmessi eest teatud asutus.

Saime näha talinisul erinevaid Yara lämmastikukatseid. Hinnatakse prognoosi, kui palju teatud ilmastikutingimuste juures on optimaalne N-i anda, võrreldes ’0’ aladega. Lisaks läbiviidavad katsed, mis on seotud erinevate lämmastikuvormide (nitraat, ammonium jt) mõjudega talinisul.

Ilmastikuolud on neil tänavu olnud sarnased Eestile, alates aprillist kuni siiani on vihma sadanud 20 mm. Väga kuiv hooaeg põhjustab talinisu saagikuse languse. Yara agronoomi sõnul kukub toodang 10-15%. Uurisime kuidas nad tavaliselt talinisu väetavad. Sõltuvalt piirkonnast ja mullastikust antakse talinisule 50-320 kg lämmastikku. Selgus, et Rootsis pole lämmastiku andmise piiranguid, mida suurem on saak, seda rohkem tuleb lämmastikku anda. Seetõttu suurema saagikuse puhul kasutab taim ka suuremaid lämmastiku norme. Fosfor ja kaalium antakse sageli kevadel, või jaotatult (esimene osa sügisel, teine osa kevadel – vastavalt mullaanalüüsidele). Esimene lämmastikuring tehakse kevadel esimesel võimalusel, teine ring võrsumise lõpul. Lisaks teevad nad iga nädal mõõtmisi, kui palju taim on lämmastikku ära tarbinud ning kuidas mõjutab loomisfaasis lisalämmastiku andmine eelkõige just tera kvaliteeti. Sellega seoses mõõdavad nad iga nädal taimedel lämmastiku sisaldust, saadakse tulemused, kui palju taim on lämmastikku tarbinud ja kui palju mullas veel järel on. Lämmastiku prognoos erinevates vaatluspunktides on üleval internetis, ning see aitab kohalikel põllumeestel oluliselt paremini optimeerida lämmastikväetiste kasutamist ning ajastada töid õigeaegselt. Uurimistulemustest selgus, et vaatamata kuivale hooajale on taim siiski lämmastiku tarbinud.

Kuna piirkonniti on lämmastiku omastamine erinev, siis omastatavuse kindlaks tegemiseks, kasutatakse nö. 0 strateegiat. 0 ruut aitab taimele kättesaadavat lämmastikku hinnata. Kui on väga madal omastamine, tuleb anda lämmastiku vähem. Nad tahavad jõuda selleni, et nõuanne antaks põllumeestele mullapõhiselt. Tänase seisuga on 0 ruute üle Rootsi kuskil 400-500 tk.

Kuulates Carl-Magnust ja samal ajal uurides nende talinisu, hakkasid kõik oma kukalt ja pead sügama. Nii nagu meil Eestis, oli ka neil massiliselt ripslasi, neid lendas nii pähe, kuklale kui riietele. Raputasime ripslased maha ja edasi läks meie sõit lõunasöögi kohta Svaneholm’i.

Suurepärane ilm ja kõigil kõhud suurepärasest kohalikust toidust täis suundusime farmikülastusele, Krageholm Castleśse.

Krageholm’i loss asub Skånes. Loss on ehitatud 16. sajandil. 1704. aastal müüdi loss Carl Piperile. Algne loss oli 1670. aastatel Rootsi ja Taani sõjast kahjustatud ja praeguse lossi ehitas Carl Piperi lesk Kristina Piper 1720. aastatel, kes kasutas seda oma peamise elukohana kuni oma surmani 1752. aastal. Palee kuulus Piperi perekonda 1752-1897, Brahe perekonnas 1907-30 ja sellest ajast uuesti Piperi perekonda. Lossi sisse meid ei lastud, küll aga saime jalutada ümbruses ning tutvuda kohaliku põllumajandusega.

Väga aktiivselt oli neil kasutuses erinevaid Yara lämmastikumõõtjaid, millega arvestavad nad vastavalt kultuuri vajadusele N´i kogust. Näiteks tänavu põuatingimustes näitas N testri kasutamine suur lämmastikuvajadust, oleks pidanud andma juurde 70 kg N-i, aga kuna on põud ning kasvuperioodi alguses oli juba antud 80 kg/N´i ning lisaks kanasõnnikut, oli ilmselge, et taim ei saa toiteelemente kätte. Nädal hiljem, kui kultuur hakkas toiteaineid mullast omastama, näitas N tester 0-vajadust lämmastiku juurde andmiseks. Uurisime ka viimase lämmastiku andmise aega, kuna see probleem meil Eestis on päris terav, sest põua tõttu varases faasis toiteelemente taimed ei omastanud. Selgus, et üldiselt annavad nad viimase lämmastiku kasvufaasis 33-35, kõige hilisem faas on 37 ehk siis lipulehe ilmumisel.

Lipulehe faasis (ja ka hilisemas faasis – loomine) katsetab Yara juba mitu aastat kaltsiumnitraati (YaraLiva Nitrabor ja Tropicote) – see on kiireim lämmastikväetis, kuna üle 99% lämmastikust on nitraatvormis ehk taimedele koheselt kättesaadav. Lisaks on kaltsiumnitraat (YaraLiva) väga kiiresti lahustuv ja liigub mullas taime juurteni kiirelt. Kiiresti lahustuv ja kiiresti toimiv kaltsiumnitraat hilises faasis mõjutab lisaks kvaliteedi tõusule ka kultuuri saagikust (olenevalt aastast on kaltsiumnitraadiga väetatud kuni õitsemise alguseni).

Tänutäheks sooja vastuvõtu eest kinkisime eestlastele kohaselt musta leiba ning muud head-paremat. Tegime kohapeal reisiseltskonnast esimese ühispildi, kuhu taustale jäi suursugune Krageholm´i loss.

Sõit Malmösse ööbimispaika läks vaikselt, kuna kõik üritasid pisutki eelmise öö unepuudust korvata ning tukkusid. Värskendus hotellis ning suurepärane õhtusöök Gamla Brogatan restoranis ootas meid.

Teine päev 27.juuni, Borgeby messikülastus

Järgmisel, 27. juuni hommikul läks sõit Borgeby messile, olime kõik põnevil, kuna meie seltskonnast olid vaid 2 inimest enne seda messi külastanud. Ühtne vorm tekitas mõnusat ühtekuuluvustunnet, sinised särgid olime saanud kingituseks eelmisel päeval Yara poolt. Saabumisel saime käepaelad ning tutvumine messiga võis alata.

Esimene kokkusaamine oli Marekil organiseeritud Yara boksis. Meid võttis vastu Yara agronoom Gunilla Frostgård, kes tutvustas meile Rootsi põllumajandust. Teravilja kasvatatakse umbes 1 miljonil ha´l. Peamised kultuurid on talinisu, talioder, suhkrupeet, taliraps, õlleoder ja kui on viljakamad mullad, siis kasvatatase ka kartulit. Rohumaid on umbes 2 miljonit ha, millest intensiivselt on kasutuses umbes pooled. Keskmine talinisu saagikus on 6-7 t/ha, Skåne piirkonnas 7-8 t/ha, kuna siinne mullastruktuur ja veemahutavus mullas on väga hea. Väga tavalised on siinkandis ka 10 t/ha saagid. Talirapsi kasvatatakse umbes 100 000 ha´l, erinevus suvirapsiga on umbes 90%, seega ainult 10 000 ha kasvatatakse suvirapsi. Uurisime ka mesinike ja põllumeeste omavahelisi suhteid. Nii nagu Eestis, on ka siin rohkem piiranguid ja rohkem kaebusi. Suur töö tehakse keemiafirmade poolt, kus nad ise panevad suurt rõhku teavitamisele. Suhkrupeeti kasvatatakse 35 000 ha´l, ta on kõige kasumlikum kultuur, aga selle kasvatamise olulisus on kukkunud, kuna ainult 1 ümbertöötlustehas ongi riiki alles jäänud. Seetõttu loetakse talirapsi ikkagi nr 1 kultuuriks. Eks probleeme on palju – küll on nuuter põlde laastamas, küll putukad. Kohalik põllumees on 5 tonnise talirapsi saagiga rahul, kui aga saagikus langeb 3,0-3,5 t/ha´le on suur pettumus. Juttu tuli ka toetustest ja kui palju nad mõjutavad kasumlikkust. Gunilla ütles, et siinne piirkond tuleks toime ilmselt ka ilma toetusteta, kuid põhja pool, kus on rohkem rohumaid ning mullad kehvemad, jääks sealne põllumees nulli või oleks koguni miinuses. Väga suured on regionaalsed erinevused, et hoida maapiirkondades elu, makstakse ka ebasoodsate piirkondade toetusi. Kuigi Rootsi riigi eesmärk on toetused ühtlustada, on praegune seis selline, et piirkonniti on summad väga erinevad, Skåne piirkonnas makstakse toetust 250 euri/ha´lt.

Loomulikult nagu Yara´le omane, ei saa üle ega ümber väetamisteemast. Kõiki huvitas, missugust väetist ja mis ajal kohalikud põllumehed  kasutavad. Gunilla rääkis, et kogu väetise turg Rootsis on umbes 8550 000 tonni, seega kolm korda suurem kui Eestis. Üldiselt enamus Rootsi põllumehi alustab kevadel NPK väetisega, nt YaraMila Raps, ja seejärel lämmastikväetised. Nii Taani, Soome kui Norra on NPK-põhised riigid, kui nii võib öelda. Lämmastikväetiste puhul jälgitakse, et alati oleks sees ka väävel (S), ilma väävlita ei taheta kasutada, kuna väävel aitab lämmastikku omastada. See muidugi ei tähenda, et AN´i ei kasutataks, kuid Yara seda ei müü. Samuti on AN´i hoiustamisel ja transpordil erinõuded, mis teevad selle kallimaks. Yara turuosa Rootsis on umbes 65-70%, ülejäänud on nii Borealis, Uralchem, Poola, Lääne-Euroopa jms väetised. Kõige suurem edasimüüja on Lantmännen, mis kuulub rootsi põllumeestele ning on ühtlasi ka üks Scandagra emadest.

Keskmine rootsi põllumees omab umbes 75 ha maad, suur roll on ajalool, kuna perefarme on palju. Sõltuvalt piirkonnast põlde küntakse, kuid järjest enam minnakse üle minimeeritud harimisele, eelkõige on põhjus kütuse kokkuhoius ning CO2 emissioonis. Üldiselt tegeletakse põllumajanduse kõrval ka muuga, kuna arvestuslikult, kui tahaks ainult põllumajandusest ära elatuda, peaks olema vähemalt 150 ha põllumaad. Probleem on ka põllumaa hinnas, mis Skane piirkonnas on umbes 50 000 euri/ha.

Väetamise koha pealt on Yara fookus eelkõige täppisviljelus. Väga häid tulemusi lämmastikväetise hilises faasis kasutamisel on saadud väetise YaraLiva Tropicote ja Nitrabor (kaltsiumnitraat) kasutamisega. Väga oluline on selles väetistes sisalduv nitraatvorm, mis on 99% taimele koheselt kättesaadav ning kiire. Uurisime ka kuival ajal kasutamise kohta ja eelkõige lendumise probleemi. Nad ütlesid, et see pole probleem, sest kuivaga väetis ei lendu, maksimaalselt 5-10%. Pigem on kaod suuremad, kui peale vihma maa aurumise tõttu võib väetis lenduda. Siiski on kõige parem anda väetist enne oodatavat vihma, kuna mõju avaldub kohe, kui taim selle vee abil kätte saab.

Yara telgist lahkudes tutvusime katsetega, mis viisid meid sõna otseses mõttes maa alla. Tehtud oli visuaalne katse, kuidas mõjutavad erinevad tooted taimede juurestiku arengut. Seejärel saime tutvuda ka teiste messil olevate katsetega ning ilmselt peaaegu igaüks käis ka ringsõidul traktori vankris, mida juhtisid värvika olemisega naistraktoristid. Pealelõunasel ajal kogunesime BASF´i stendi juurde, kus ootasid meid Margus Saviste ning Alo Põldmaa. Räägiti erinevatest taimekaitsetoodetest ning nende mõjudest.

Meie seltskonnas oli ka Eesti Väderstadi müügijuht Priidu Adrijan, kes organiseeris meile üllatusena masinate demoesitluse, millega sõna otseses mõttes aeti palju tolmu üles. Samal ajal said sordihuvilised tutvuda KWS sortidega, kus meie seemnete tootejuht Mikk Tagel aitas jutu kõigile arusaadavasse eesti keelde panna.

Sõites pärast pikka päeva tagasi hotelli, paistis päevitunud nägudelt küll kerge väsimus, kuid rõõmus meel polnud kedagi maha jätnud, samuti olid kõik saadud teadmistega rahul. Õhtustasime seekord suurepärases restoranis „Årstiderna i Kockska huset“ ning tutvusime Malmö Väikese väljaku Lille Torg õhtuse meluga. Emotsioonidele andis hoogu juurde samal õhtul saavutatud Rootsi võit Mehhiko üle jalgpalli MM-il. 

Kolmas päev 29.juuni– Ellinge Slott

Kolmandal ja seega meie reisi viimasel päeval oli kavas külastada kohalikku viinatehast. Lubati ka, et saame näha destilleerimistehast ning degusteerida viina, aga see pole veel kõik, kuna tegemist on ka põllumajandustootjaga, seega vaatame ka põllud üle.

Ellinge on üks Skåne vanimaid mõisahooneid, mis pärineb 1100-ndatest aastatest. Linnus asub Skåne südames. Seal korraldatakse konverentse, romantilisi pulmi, pidulikke galasid ja eksklusiivseid õhtusööke. Lossis on 12 magamistuba, kus on ruumi ööpäevas 24 ööbijale. Aastane külastatavus on umbes 400- 4500 inimest ja seda juba 10 aastat.

Mõis kuulub perekond Wehtje´le. Mõisa peamaja ehitati 17. sajandil, hiljem 1850.a. ehitati juurde teine osa. Mõisa juurde kuulub ka inglise park, kus on palju puid ning umbes 200 aastat vana tamme allee ning mõisa ümbritseb inglise muru. Kogu aeda hooldavad 2 inimest, kes korra nädalas vaatavad kõik üle. Peremees muigas, et sel aastal on aednikel lihtne kuna muruniitmist põua tõttu pole.

Mõisaomanik tegeleb meedia vallas, mõned aastad tagasi müüs Mikael Wehtje meediakontserni maha, sel ajal taheti osta ka Ellinge farmi, kuid omanik seda ei müünud , kuna ta on kirglik jahimees ning tema sõnul on siin väga head jahimaad. Neil on palgal ka jahimees, kes hoolitseb selle eest, et oleks mida küttida, kasvatades parte ja faasaneid. Ühte faasanit nägime kohe saabudes mõisa murul jalutamas. Faasaneid on neil umbes 300-400, parte 1000 isendi kandis. Enamus jahimehi on Rootsist, aga samuti armastavad seda paika külastada soomlased. Üldiselt on see sageli traditsioon ning käivad samad inimesed aasta-aastalt. Peremees ütles muigel suuga, et ega nad eriti sakslasi ja itaallasi siia ei taha, kuna nad pidid arutult igale poole laskma.

Peale lühikest ülevaadet saime mõisa sisemusse ka pilgu heita. Kui ettevõtte omanik oli mõisa ostnud, oli algselt olnud söögituba teisel korrusel, praegu asub söögituba esimesel korrusel, kogu renoveerimine võttis aega 4 aastat, isegi originaal tapeet, mis on mitusada aastat vana võeti ära ning see liikus koos söögitoaga ühelt korruselt teisele. Eelmisest omanikust, kes ei suutnud mõisa renoveerida, on pärit kõrvale ehitatud 500 m2 maja, mõis ise on aga ligi 1500 m2. Lisaks on neil märkimisväärne raamatukogu. Kahjuks polnud vana mööblit võimalik restaureerida, kuna need olid nii halvas seisus, seega soetati uus ’vana moega’ mööbel. Huvitav oli see, et Rootsis olevat vanasti olnud peeglimaks, et kui üks peegel kodus oli, siis pidid maksma, kui aga juba kaks, siis ei pidanud.

Mõisa köetakse pelletitega ning alates 1982. aastast kütavad nad ka põhuga.

Loomulikult uurisime ka kummituste kohta. Peremees muigas ja ütles, et ühes toas on lugu nii, et kui inimesed hommikul ärkavad leiavad end põrandalt, eks igaüks võib oma järeldused teha.

Põllumajandusega alustasid nad 2003. aastal. Kõrvalhoone, mis on ehitatud 1632. aastal oli alguses hobusetall, seejärel hoiti seal traktoreid, kuid nüüd on hoopis pulmade korraldamiseks ja ka kogu viinatootmine käib siin.

Harivad nad naabriga koos 830 ha´l, sel aastal on nende viljade all 460 ha´t, väiksemal pinnal tegutsedes ei tasu masinate kulu ära. Agronoom ütles, et üldiselt on neil suhteliselt suur tegutsemisvabadus, kuna omanikke ei huvita põllumajandus. Töötajaid on neil 4 varem 7, samuti on neil nüüd 4 traktorit varem oli 7. Ka harimisviisi on nad muutnud, enne kündsid, nüüd on läinud üle minimeeritud harimisele. Kasvatavad nisu, otra, rukist, rapsi ja suhkrupeeti. Varem kasvatasid ka rohelist hernest, mida eksportisid Itaaliasse. Nii nagu eelnevalt juttu, on Rootsis ainult üks suhkrupeedi tehas ja suhkrupeeti kasvatatakse 30 000 ha´l, kui tema alustas oli suhkrupeedi saak 6,5 t/ha nüüd saadakse 11,5 t/ha suhkrusaaki. Probleem on selles, et enam pole suhkrupeet rahakultuur, kuna suhkrupeeti kasvatavad 2000 põllumeest ühe tehase jaoks. nüüd on pigem taliraps kultuur, mis tasub ära, nende keskmine saak on 3,5 t/ha. Talinisu annab headelt maadelt 9,0 t/ha, halvematelt 7,5 t/ha. Odra keskmine saak on 6,5 t/ha, sel aastal muidugi seda ei tule, pigem jääb see 2,0 t/ha kanti ja nisu 6 t/ha´le. Agronoom seletas, et niisugune seis oli 1992. aastal. Tänavu on probleeme ka loomakasvatajatel, kuna põhku ei tule siis tulebki mõelda, et põhk hoopis maha müüa, kui mulda viia, eks see on selline kompromissi koht, põhk pidi maksma 6 senti kg.

Neil on ka 30 ha metsamaad. Kui õli hind tõusis, läksid nad üle põhuküttele. Kütteruum on 10m x 8m x 4m ja kogu ruumide kütmiseks kulub 1 päev. Kõrvalharuna müüvad sooja vett. See pidi olema selle ettevõtte kõige tulusam äri, teenivad sellega enam kui 500 ha maaga. Teevad haket, umbes 10 rekkat nädalas. Eelmine sügis oli neilgi probleem niiskusega, kuna masinad ei saanud metsa. Oma metsast saavad nad 1000 m3 haket. Kütmissüsteem on lihtne ja kui midagi peaks juhtuma ja mõnda osa on vaja vahetada, saavad nad selle kõik Rootsist kätte.

Viimases osas suundusime viina destilleerimisruumi. Meid võtsid vastu suured roostevabast tünnid, mis olid erilise mustriga. Suurte kallide tünnide pinnatöötlus on saadud veini korgi hõõrumisega vastu pinda. Projekt on osutunud väga kasulikuks ning kõik asjaosalised teenivad sellega raha. See on üks Rootsi edulugudest.

Viina toormaterjalina kasutatakse peamiselt nisu, kuid ka otra. Purity Vodka on saanud mitmeid auhindu ja tiitleid üle maailma. Tema tootmine on kombineeritud nii vanamaailma tehnikaga kui kaasaegse innovatsiooniga. Täiuslik kvaliteet on ta teinud üle maailma hinnatumaks viinaks. Destilleerimiseks kasutatakse ainult looduslikke koostisosi ning viina tegemisel kasutatakse perekonna retsepti, mida hoitakse kiivalt luku taga.

Purity Vodka on villitud ainulaadsesse kristallselgesse pudelisse, mille sildilt saab lugeda “Perfect Cut”. Pudel Purity Vodka´ maksis enne 50 eurot, kuid nüüd kehtestas Rootsi valitsus 30 eurose hinna. Enne lõunasööki, sealsamas mõisas, saime ka degusteerida seda maailma parimaks peetud viina.

Pärast kosutavat einet jätkus sõit Landskrona suunal, kus külastasime Landskrona Citadell kindlust ning saime paar tundi enne kojusõitu tutvuda Landskrona linnaga, kust kodustele kohalikku Marabu kommi osta.

 

Tiiu Annuk, Scandagra Eesti AS agronoom-nõustaja

 

VAATA GALERIID

 


Tagasi