Põllumeeste õppereis Serbia Vabariiki, 04.-08. juuni


Bayer Eesti ja Scandagra Eesti koostöös korraldatud ning juba traditsiooniks kujunenud suvisel õppereisil külastas 40 põllumeest juuni alguses Serbiat. Meile oli suureks abiks tõlk ja giid Jekaterina, kes on olnud meile abiks juba ka varasematel aastatel toimunud Kaliningradi ja Ukraina reiside ajal.

Serbia pealinna Belgradi jõudsime Lufthansa abiga pärast südaööd, vahemaandumine oli Frankfurdis.

Ööbisime kogu reisi vältel Belgradi hotellis Crowne Plaza, mis oli osa suurest 1980. aastal valminud kongressikeskusest. Siin toimus UNESCO 21. konverents. Ajaloohuvilistele on lisatud tutvustav film siin:

http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:YOfQTpMntdYJ:www.unesco.org/archives/multimedia/document-3119+&cd=3&hl=et&ct=clnk&gl=ee

Praegusel ajal on pompöössest kongressikeskusest kasutuses ainult hotell.

Järgneva päeva hommikul, 5. juulil alustasime bussisõitu Bayeri põllupäevale Sirig’i linnakesse Vojevoodina piirkonnas Põhja-Serbias. Bussisõidu ajal tutvustas meie kohalik Serbia giid Ljubica Belgradi linna ja riigi ajalugu. Pealinnas Belgradis on 2,5 miljonit  elanikku, kogu riigis 7 miljonit (ilma Kosovota). Ajaloost rääkimine on keeruline teema Balkanil ja seda võisime tajuda kogu seal viibimise ajal. Lähiajalugu oma Jugoslaavia lagunemise sõdadega ning NATO 1999.aasta pommitamisega on asja üks pool, teravam teema on aga Kosovo küsimus. Kosovot loevad serblased enda põliseks asualaks ning sealseid piirkondi usuliseks keskuseks. Ottomanide vallutusretke tulemusena saabunud albaanlased on serblaste jaoks vallutajate järeltulijad ning seetõttu ei saa nad nõustuda Kosovo eraldumisega ‘emamaast’.

Põllumajandusest rääkides toonitati seda, et selle majandusvaldkonna tõus 8%-ni SKP-st on põhjustatud eeskätt industriaaltööstuse kokkukukkumisest pärast Jugoslaavia kokkuvarisemist ning sellele järgnenud embargost. Serblased on uhked oma viljaka mulla üle, mis nende hinnangul on Euroopa parim. Viljakat, tänapäeva Ungarist algavat madalikku kutsutakse Pannoonia tasandikuks, selle keskuseks oli Rooma keisririigi ajal tänapäevasest Belgradist 55 km kaugusel asuv linn nimega Sirmium. Hea on teada, et lisaks kristluse jaoks tähtsale linnale on siit pärit koguni 10 Rooma keisririigi keisrit. Kunagine sisemere põhi on viljaka, tüseda mullakihiga ja olnud ikka kaubateede ristumiskoht.

Olles maailma suurim vaarikate eksportija, on Serbia põllumajandus tugev ka näiteks loomaliha ekspordis, taimekasvatuses domineerivad mais (ca 1 milj. ha), päevalill ja nisu, suureneb sojaoa pind. Rapsi kasvatakse suhteliselt vähe, ka oder on vähe levinud. Piirkondlikult ollakse tugevad puuvilja kasvatuses, kuulsad ollakse musta ploomi kasvatamises, laialt on levinud mureli- ja kirsipuu ning õuna- ja pirnipuu istandused.  Kaubandussuhted Eestiga on tagasihoidlikud, sõlmitud on Koostöömemorandum aastast 2010, allkirjastajaks toonane PM minister H.-V. Seeder.

Keskmine palk on ca 400 eurot ja nii palga kui tööpuuduse tõttu on lahkunud ja lahkub üsna palju noori, haritud serblasi riigist. Eelistatud sihtriik on Saksamaa, kes meelsasti kõrgharidusega arste ja insenere vastu võtab. Investeeringute vajadus on suur, EL poolseid sihtinvesteeringuid segab riigi bürokraatia ning korruptsioon. Samas on oma investeeringute jaoks koha leidnud Hiina, kes pärast Pireuse sadama omandamist jätkab oma uue ‘siiditee’ rajamise projekti. Planeeritud on suured investeeringud Belgradi-Budapesti vahelise raudtee uuendamisse, lisaks uuendatakse taristut selliselt, et Hiina enda poolt antava laenu eest tuuakse ka ehitajad Hiinast kohale – uus ‘Hiina pehme jõud’. Lisaks on investoreid Saudi-Araabiast ja Venemaalt (Gazprom, naftajuhe South-Stream).

Paraku on SKP (17 tuh USD) inimese kohta ca 2x väiksem kui Eestis (33 tuh USD), andmed: Maailmapank 2017.

Ligi 2 tunnise bussisõidu järel jõudsime katsepõllule, kus meid tervitas Bayeri Balkani riikide müügijuht Zoran Tomasev, kes esmalt juhtis meid telgi juurde vihmakeepe hankima. Põllupäeva katsete tutvustus käis sarnaselt meie põllupäevadele: meist moodustati grupp, keda juhtis kohalik esindaja ning seejärel suundusimegi lähedal olevale põllule, kus tutvustati maisi, nisu ja suhkrupeedi katseid ja tehnoloogiaid.

Räägiti nii herbitsiididest kui haigustõrjest, saagitasemetest ja vilja müügist. Saagikuse peamisteks piirajateks on sademete defitsiit ja ebaühtlikkus ja talinisu puhul talvitumistingimused. Talvel langeb temperatuur kuni -15°C juurde ja siis on oluliseks teguriks lumikatte olemasolu. Nisukasvatust piirab ka tsikaatide poolt levitatav nisu kääbusviirus, mis teatud piirkondades on sundinud põllumehi nisu kasvatusest loobuma. Kasulikuim kultuur on mais, mida koristataks teraks ning seda eksporditakse Constanta (Doonau suudmes olev Rumeenia sadam) kaudu rahvusvahelisele turule. Suhkrupeedi kasvatus ei suurene, rapsi kasvatus areneb tasapisi. Saagitasemed ei ole väga kõrged – nisu 7-8 t/ha, maisi keskmine terasaak jääb 9-12 t/ha juurde. Üldjuhul nisu eraldi kuivatamist ei vaja, mais kuivatakse.

Soe ja vihmane põllupäev andis esimese hea ülevaate põllumajandusest, kohalike põllumeestega suheldes jäime aga hätta, sest inglise keele oskajaid me nende seas ei leidnud.

Tagasisõit hotelli möödus kiiresti ning pärast värskendust sõitsimegi õhtusöögile Manufaktura restorani. Balkani toitu pakuti külluslikult, ansambel mängis rahvalike lugusid ja kõrgendatud meeleolus jõudsime hotelli alles südaööks.

6. juuli oli meil kultuuriga tutvumise päev. Kui esimene päev Serbias oli niiske ja vihmane, siis kogu edasise reisi aja saime tunda tõelist kuumalainet – kuum päikseline ilm, kui temperatuurid tõusid üle 30°C. Kohe, kui Belgradi linn oli selja taha jäetud, nägime Serbia kaunist loodust. Maantee lookles tõusude ja laskumistega, bussiaknast paistis künklik ja laineline maastik, küll ilma kõrgemate mägedeta.

Esimene peatus oli pisikeses linnas nimega Topola, kus asub kuningliku dünastia Karadjordjevic´i looja Djordje Petrovic sünnikodu.  Külastasime muuseumi, kuulasime kohaliku giidi ülevaadet ajaloost ning märkimisväärsetest sündmustest, mis puudutasid just kuninglikku dünastiat.

Järgnes külastus linna nimega Oplenac, mis asub kõrgemal mäe otsas ning on ca 80 km kaugusel Belgradist. Oplenac on mitteametlik Karadjordjevic´i dünastia pealinn. Linnas külastasime kirikut, mis pani paljud ahhetama ning mida ei unusta nii pea. Kiriku sisemus on põrandast laeni kaetud värvilistest murano klaasi tükikestest koosnevast ja kullatud kaunistustega mosaiigist, millel on kujutatud Piiblist pärit stseene, kuningaid ja pühakuid. Mosaiik koosneb rohkem kui 60 miljonist värvilisest osakesest. “Vozd”(tõlkes liider) Karadjordje, kaks kuningat, kaks vürsti, printsid, printsessid ja teised olulised kuningliku perekonna liikmed on maetud just sellesse kirikusse.

Oplenac ja selle ümbruskond on väga tuntud veinipiirkond ning siin asub palju viinamarjaistandusi, veinikeldreid ja paljud väga kõrge kvaliteediga Serbia veinid pärinevad just siit. Ka meie lõunasööki saatsid viinamarjaväljad ja degusteerisime ühe veinikeldri toodangut. Pärastlõunal külastasime mineraalvee järgi tuntud linna Arandelovac ja parki Bukovicka Banja, mis on just nimelt tuntud oma raviomadustega mineraalvee poolest.

Pärastlõuna tõi tagasisõidu Belgradi, kerge peatus hotellis ning peagi olime Belgradis asuvas rahvusrestoranis Tabor, kus õhtu jooksul sai muljetatud nii päeval nähtut, kui arutatud kodumaa põldude olukorda.

Põllumajandusettevõtetega tutvusime oma reisi neljandal päeval, 7. juunil.

Belgradist tunnise sõidu kaugusel asuv ettevõte Cup Agrostroj’d aitas tutvustada meie hea tuttav Bayeri müügijuht Zoran. Ettevõte juht ja omanik Bojan on pärast oma vigastusega lõppenud jalgpalluri karjääri arendanud ettevõtet kõvasti, alustades mõnehektarilisest vanemate talust, on praegu ta jõudnud 800 ha harimiseni, millest pool on omandis ja pool rendimaad.

Bojan juhib ka naabruskonna põllumehi ühendavat kooperatiivi, kokku on neil maad 9000 ha. Lisaks juhtimisele aitab ta neile hankida sisendeid (seeme, väetis, taimekaitse) ning saaki müüa. Bayeri taimekaitse edasimüüjana varustab ta ka väljaspool kooperatiivi teisi põllumehi, kes harivad kokku hinnanguliselt 35 tuh. ha põldu. Kuivati ja ladu (2300T) ootavad laiendust, mis algab kohe pärast ehitusloa saamist.

Viljaseemne väärtust hinnatakse kõrgelt, hinnanguliselt 50% seemnest on sertifitseeritud kvaliteetne seeme ning põhilised sordid pärinevad KWS-i, Limagraini, Syngenta jt. suurte aretajate portfellist.

Varasemalt mainitud tsikaadidest põhjustatud viirushaiguste leviku tõkestamiseks puhitakse seeme neonikotinoidide klassi kuuluva imidaklopriidiga.

Saagikus:

Kooperatiivi keskmine saak : Bojani enda saak : hind euro/t kodus

Päevalill : 3-4 t/ha : Bojanil 4,7 t/ha, hind 280 eur/t

Mais : 8-10 t/ha :  Bojanil 12 t/ha, hind 120-150 eur/t

Nisu : 6-8 t/ha :  Bojanil 7,0 t/ha, hind 180 eur/t.

Maa hind sõltub asukohast ja viljakusest, keskmiselt on hind 8-10 tuh. eurot/ha, rendihinnad on 300-500 euro/ha juures. Riigi käes olevat maad renditakse välja ühe aasta kestva lepingu alusel ja seda on kokku ca 300 tuh. ha. Kütuse hind on ca 1,4 eur/l, põllumajandusele hinnasoodustust ei ole.

Vestluses tuli välja, et ka Serbias on piirkonniti metssigadega rohkusega probleeme. Teatud põldudel ei ole võimalik kasvatada maisi ning sigu olla nähtud liikumas isegi pealinna parkides ja haljasaladel.

Bojan viis meid vaatama ka oma põlde – käisime nisu- maisi- ja päevalillepõldudel. Põllumassiivid on suured ja eri omanike käes. Kollektiviseerimisest tekitatud segaduste tõttu on maaomandi tagastamise ja erastamise protsess veel lõpetamata ja seetõttu ongi näha suurtel põllumassiividel kohati üsna kitsaid eri kultuuride lappe – on need ju erinevate omanike käes.

Maisi kasvatamisel rõhutas Bojan, et lisaks korralikule herbitsiidile (Adengo) teeb ta maisile vahelt harimise (õhutamise pärast) ja kasutab taimede stressi vähendamiseks aminohappeid 8-10 lehe faasis. Maisikülvik on Kuhni toodang, külvirea vaheks on 70 cm. Traktorid on kõik Case’st, varustatud GPS juhtimiseadmetega.

Külastatud nisupõllu külviaeg oli oktoobri esimesel nädalal, reavahe 12,5 cm. Sügisese põua tõttu ei olnud talvitumine kõige parem,  potentsiaalse saagi viib veelgi alla kevadel sadanud topeltnorm vihma ja rahehood. Nisu umbrohutõrjeks oli Sekator, haigustõrjeks oli  1. pritsimisel Artea ja 2.pritsimisel Prosaro (õitsemise alguses).

Väetised on valdavalt kohalikku päritolu – tootja Elixir, mille N hind on ca 270 eur/t. Keskmine väetusfoon on 180-200 t/ha.

Külvikorra järjestus on nisu-mais-mais-päevalill. Mullad on pH poolest neutraalsed, pigem liivsavi lõimisega ja üsna kõrge boniteediklassiga.

Pärast rikkalikku lõunat Pancevo külas läksime vaatama lüpsikarja pidavat perefarmi. Kohtusime Mirkoga, noorperemehega, kes juhib 2003 aastal loodud pereettevõtet. Loomi on kokku 400, neist 200 on lüpsilehmad, kelle aastatoodang on keskmiselt 7000L. Kari on holstein-friisi tõugu.  Maad on harimiseks 600 hektarit, sellest 1/3 on minimeeritud harimisega ja 2/3 künnipõhine. Kasvatatakse nisu, päevalille ja rapsi. Raps sel aastal kahjuks ei talvitunud, sest sügisese põuaga oli tärkamine kehv ja seetõttu ka taimed polnud talvitumiskindlad. Söödakultuuridest kasvatakse maisi siloks ja lutserni koos vilisega kuivsiloks. Segaviljast tehakse ka silo ja seejärel jõutakse veel sinna mais siloks peale külvata.

Sõnnik on tahke, seda antakse 100 t/ha, lämmastikku lisatakse kasvuajal 120-150 kg/ha.

Nisu pritsitakse haiguste tõrjeks 2-3 korda: kasutatakse peamiselt fungitsiide Falcon, Prosaro ja strobidega segu.

Silomaisi saak on 50 t/ha, teramaisi saadi eelmisel aastal 14,7 t/ha.

Lehmad on karjas 5 laktatsiooni ning hakkama saadakse 6 palgalise ja oma pere liikmetega.

Piimakari, erinevalt teistest põllumajandussektoritest, saab riigilt toetust 200 eurot lehma kohta aastas. Lisaks on võimalik riigimaad rendile võtta soodustatud tingimustel: eelisjärjekorras ja hinnaga 150-180 eur/ha. Hetkel on jõus 3.aastased lepingud, aga lähitulevikus peaks saama sõlmida 20. aastaseid rendilepinguid.  Riik maksab ka piimaliitrile lisaraha 5 senti/liitri kohta, kokku on piimahind 0,42 eur/l. Madala kvaliteediga piima kokkuostuhind on 0,37 eur/l.

Toetuse maksmise põhjuseks on dramaatiliselt vähenenud  lehmade arv lähiminevikus, nimelt kui 2003.aastal oli Serbias 400 tuh lüpsilehma, siis 2013.aastaks oli embargo ja majanduse kokkuvarisemise tõttu jäänud alles 100 tuh lehma.

Külastuse lõpetuseks ütles Mirko, et neil on Serbia põllumajanduses tavaks, et tuleb kaks head aastat, millele järgneb 2 kehva aastat ja siis 1 aasta täielikku katastroofi.

Probleemid tulenevad õhutemperatuuri tõusust, nimelt on viimase 5 aastaga keskmine temperatuur tõusnud 0,8-2,0 °C võrra.  Näiteks 2012.aastal oli tal teramaisi saagikus ainult 700 kg/ha.

Bayeri müügijuht Zoran kinnitas, et kuigi Serbia on tuntud oma puuviljaaedade poolest, on siiski praegu kõige kasulikum kasvatada teramaisi, mille pind on kasvanud 1 miljoni hektarini. Viljavahelduse puudumisest on aga hakanud levima lehetäid, juurestikku kahjustavad naksurlased ja lehti kahjustavad tsikaadid.

Probleeme tekitab ka salakaubandus ning EL-ga tihenev koostöö ja sealt tulenevate regulatsioonide tõttu on riiki tulemas mustalt turult pärit taimekaitsevahendid. Ehedaks näiteks on neonikotinoidide kasutamise piiramine ja lähiajal keelamine. Kahjurite rohkuse tõttu aga nõudlus püsib ja registreerimata taimekaitsevahendid hakkavad riiki sisse valguma.

Jätnud hüvasti Mirko ning Zoraniga, sõitsime tagasi Belgradi, kus pärast värskendust hotellis  veetsime toreda õhtu ühes linna vanimas restoranis ‘Dva jelena’.

Viimase ja kõige kuumema päeva sisustasime Belgradis: käisime linnaekskursioonil vanalinnas, külastasime kindlust, jalutasime linna peatänaval ning lõuna paiku alustasimegi tagasilendu Frankfurdi kaudu Tallinnasse. Traditsioonid on toredad, seega kogu reisiseltskond mõlgutas tagasiteel juba mõtteid, kuhu järgmise aasta suvel põllumajandusreisile minna.

Urmet Hiiekivi, Scandagra Eesti AS taimekaitse tootejuht

Janne Ehte-Tammiste, Bayeri suurklientide juht

Scandagra logo
Bayer logo

Tagasi