Eesti tüdruk Miina jagab meiega pilguheiteid Austraalia viljakoristusse, kus ta osales sel hooajal kahes New South Walesi osariigis asuvas farmis. Farmid paiknesid teineteisest ligikaudu seitsme tunni sõidu kaugusel ning kuigi seal kasvatati sarnaseid kultuure ja kasutati sarnast tehnikat, erinesid nii ilmastikulised väljakutsed kui ka töökorraldus märgatavalt.

Üleujutused ja tormid

Sel hooajal koristati peamiselt nisu ja kikerherneid, kuid piirkonnas kasvatati laialdaselt ka rapsi, otra ja põlduba. Esimeses farmis said vilja kasvutingimused alguse üsna äärmuslikult. Kasvuperioodi jooksul toimus kaks üleujutust, mille käigus jäi ligikaudu 500 hektarit põllumaad umbes nädalaks vee alla. Vili pidas küll üleujutustele vastu, kuid põllud muutusid väga ebatasaseks, mis tähendas, et koristus ei olnud sugugi sirgjooneline ega rahulik sõit.

Koristusperioodi lisas pinget ka erakordselt tugev torm. Kahel korral ulatusid tuuleiilid umbes 120 km/h-ni ning koos vihmaga peksid need kikerherned taime küljest maha. Kui potentsiaalne saagikus oleks olnud umbes 3 tonni hektari kohta, siis pärast tormi jäi mõnes kohas alles alla 0,5 tonni hektarilt.

Tormi ulatusest annab aimu ka see, et ühel elumajal lendas katus täielikult ära ning kogu farm jäi ligikaudu 30 tunniks elektrita. Elektrit said vaid mõned majad generaatorite abil, ülejäänud ootasid seni, kuni rikke asukoht helikopteri abil leiti ning elektriliinid korda tehti.

Tuleoht koristuse ajal

Kikerherneste koristamine selles farmis oli omaette väljakutse ka tuleohutuse mõttes. Kikerherne tolm on väga peen ja süttib kergesti ning sel hooajal oli see eriti probleemne. Koristuse ajal seisis põllu ääres pidevalt kaks tuletõrjeautot ning niipea, kui keegi märkas masinal või põllul vähimatki suitsemist (smoldering), peatati koheselt kogu töö. Kõik masinad jäid seisma, operaatorid kontrollisid oma tehnikat ning töö jätkus alles pärast tule kustutamist.

Ka viljaveokäru (chaser bin) oli varustatud veepaagiga, mistõttu oli see sageli esimene masin, mis tulekoldele reageeris. Enamik süttimisi saadi kiiresti kontrolli alla, kuid ühel juhul põles kombaini heedri esiosas kogu juhtmestik läbi, mis tähendas pikemat tööseisakut.

Ekstreemne kuumus ja koristuskeeld

Teises farmis ei olnud peamiseks mureks mitte vesi või torm, vaid äärmuslik kuumus ja tuleoht. Detsembrikuus esines mitmel päeval koristuskeeld (harvest ban), mille kehtestas kohalik tuletõrje. Kui õhutemperatuur tõusis üle 35 °C ja samal ajal oli ilm tuuline, ei lubatud masinatega põllule minna. 

Mastaap, mis paneb proovile

Tööpäevad venisid mõlemas farmis 14 kuni 22 tunni pikkuseks. Ühes farmis töötas korraga viis kombaini koos kolme viljaveokäruga, teises neli kombaini ja samuti kolm viljaveokäru. Heedrite esiosa laiused ulatusid vastavalt 40 ja 50 jalani (50 jalga = 15,24m), mis andis hea ettekujutuse töö mastaabist.

Logistika oli korraldatud nii, kus eesmärgiks oli see, et kombainid ei seisaks kunagi – viljaveokärud kogusid vilja liikvel olles kokku ning laadisid selle otse rekadesse, mis vedasid saagi farmi territooriumil asuvasse viljahoidlasse ja punkrisse.

Selle hooaja suurim üksik põld, kus Miina töötas, oli 5500 hektari suurune nisupõld. Seal töötas korraga mitu suurt kombaini, sealhulgas John Deere X9-d, mille jõudlus oli muljetavaldav – üks kombain koristas 15 tunni jooksul üle 200 hektari. Kogu põld sai koristatud viie päevaga.

Nisu keskmine saagikus jäi umbes 5 tonni hektari kohta, mis kuivviljeluse tingimustes on Austraalias väga hea tulemus. Kikerherne puhul oleks potentsiaal olnud ligikaudu 3 t/ha, kuid ilmastikutingimuste tõttu jäi tegelik keskmine saagikus farmis, kus Miina töötas, umbes 1 tonni hektari kohta.

Kaks eri maailma

Viljakoristus Austraalias on pidev tasakaalu otsimine ilma, tehnika ja ajaga ning sageli ka võidujooks tule ja tormiga. Kui Eesti tingimustes keskendutakse stabiilsusele ja kvaliteedile, siis Austraalias määravad tulemuse mastaap, riskijuhtimine ja äärmuslike ilmaoludega kohanemine.

Kliimast tingitud äärmused ei ole enam erand, vaid osa igapäevasest tootmisest ka Eestis. Seetõttu keskendume veebruaris toimuvatel talveseminaridel just sellele, kuidas hoida tootmist stabiilsena Eesti oludes ja muutuvate kliimatingimuste keskel. Rohkem infot ja registreerimine: https://scandagra.ee/uudised/scandagra-talveseminarid-kuidas-kliimamuutuste-keskel-tootmist-stabiilsena-hoida-17-ja-19-veebruaril/